1. Moned paevad tagsi hulkusime mooda saart ringi. Janu ei andnud habeneda ja v6tsime kyla poest paar 6ltsi. Tollel hetkel tundus paris hea m6te korjata puu otsast paar varsket sidrunit, need 6ltsi sisse pressida ja siis kogu krempel sisse libistada. K6ik oleks olnud imehea, kui tegemist oleks olnud sidrunitega. Viljad nagid kenad valja, puu meenutas ka sidrunipuud ja maitses 6lle sees ka nagu sidrun 6lle sees. Umbes poole paeva parast olid k6ik kohad, mis kesvamarjukesega kokku puutusid omandanud punaka paistes jume ja meeldiva kipitustunde. Hetkel meenutan m6ne nurga alt natukene paaviani, ainult punane perse on veel puudu. Villidele hakkab tanaseks vaikselt korp peale juba tulema ja sukeldumist ka ei sega. Siit moraal / kui ema 6petab, et k6ike ie ole vaja suhu toppida, siis ara topi kurat.

2. Siin saarel on yks myrgine sitikas. Tuhatjalgne. Umbes 10 cm pikkune ja ysna koleda valimusega tegelane, kes kindluse m6ttes esmalt hammustab ja siis korra n6elab ka. Olin paar 6htut tagast teel baaris oma onni, kui kohtasin toda halba kimalast. V6ib juhtuda, et reaktsiooni m6jutasid k6hu aareni taitnud gin tonicud, aga k6ik kais vaga akki. Viuhh p66sast valja, hambad minu jalga ja viuhh p66sasse tagasi. Ja oi, kus oli valus. Mone minutiga laks jalg paiste ja tulitas nagu hullu. Tolle hetke geniaalne plaan minu peas nagi ette, et monitoorin oma seisukorda umbes 10 minutit ja siis otsin mingit abi. 6nneks oli piisav kogus gin tonicut igati abiks, sest 10 minuti parast magasin juba rahulikku imiku und ja arkasin alles hommikuks. Paistetus lainud, k6ik kombes, ainul kaks pisikest tappi kurja kihulase hammastest on jala peal.

3. Tana oosel varises siin maa. Ysna huvitav kogemus. Umbes kella 1 ajal hakkas onnis pihta k6va mydistamine ja tundus nagu keegi roniks kolinaga mooda treppi yles. Lendasin taskulambiga 6ue pahasid peatama, aga kedagi ei olnud. Ajasin siis tuppa kogunenud amblikud ja poleva persega kihulased kus kurat, sulgesin ukse ja magasin hommikuni. Sukeldumise ajaks leppisime kell 5, et naha paikesetousu ja minna kohe ka vette. Vihma kallas nagu oavarrest, paikesetousust ei olnud haisugi ja vesi oli tavalisest madalam. Selle eest pisikesed haid ja suuerd barrakuudad ajasid hommikusoogi asju. Tuligi siis valja, et 300 km eemal Gorontalos oli olnud 7 palline maavarin. Meid see vaga ei m6juta, valja arvatud see, et vihma on viimased 4 tundi kallanud. Kukitame baaris, kell on hetkel umbes 10 hommikul ja imeme gin tonicu nimelist malaariarohtu omale naha vahele. Sellise vihmaga ei ole kusagile p6geneda.

Muidu on tana esimene paev, kus sajab k6vasti. Yldiselt, kui yldse, tuleb pisikene paarikymne minutiline torts korra l6una ajal ja siis jalle paike sirab.

Vot sellised juhtumised siit Sulawesi p6hjatipust.

Startisime Tallinnast ja jõudsime õhtuks läbi Frankfurdi ja Singapore Jakartasse. Suures linnas peab ikka ööeluga tutvuma ja seda meiegi. Suuna võtsime Jakarta mingisse klubisse, kus tants ja trall käis laudadel, toolidel, lettidel ja igas mõeldavas kohas. Ainukene miinuspool kogu asja juures oli see, et peaaegu magasime Jakarta-Manado lennu hommikul maha.

Manadosse maandusime “hirveän krabulan kanssa” ja sealt edasi õõtsusime pisikese puust paadiga Bunakeni saarele. Kätt südamele pannes võin öelda, et see on erinevate kõrbete ja muude jumalast hüljatud paikade kõrval kõige rohkem paradiisi meenutav koht, kus ma käinud olen.

Sukeldumised on võimsad - suured seinad, kõvad hoovused ja … palju poole sõrmeküüne suuruseid pisikesi mutukaid. Kõige suuremad veealused kilked teenisid ära pygmy merihobud ja pisikesed nudibranchid.Mitmel korral on ette tulnud meeldivaid randevuusid kilpkonnad ja haidega. Ka delfiinid hüppasid lustakalt saltodega paadi ümber.

Külaelanikel on nalja nabani alati, kui valge poiss külla satub. Eile tekitasin elevust üldkasuliku tööga. Sattusime džunglis ekseldes ühe külamehe hoovi, kes parajasti kookospalmi otsas mürgeldas. Las ta siis meile ka ühe oksakese alla nii umbes 10 kookosega. Suurest toorest kookosest on alati tore kokteili juua. Ainuke seik, millega ei arvestanud oli see, et need raiped kaalusid kokku oma 40 kilo ja meie onnini oli jupp maad. Ägisesin ja higistasin külaelanike kilgete saatelmööda rajakest, aga ära tõin. Gin tonic maitseb sealt seest eriti hästi.

Pean nüüd lippama, tundub, et päike paistab ja vesi ootab :)

Novembri lõpuks peaksin kõikide eelduste kohaselt jõdma Phuketile, kus peab natukene töötama, et rahakoti turgutada. Siis on kohal juba Tults ja Hansuke. Sealt edasi peaks tee meid Laosesse viima. Lõpuosa on veel päris ebaselge, aga eks aega ka on :)

Kirjutame-joonistame ja püsige lainel!

Tultsi vanaisa läks 92 aastaselt parematele jahimaadele metsa istutama ja mesilindudega möllama.

Väga vahva reklaammuinasjutt ja ilmselt ka väga kasulik vidin :)

Mul on väga hea pisikene filmi-fotokas Olympus Trip 35.  Üks hetk hakkas maailma näinud apastraadil ISO regulliv rõngas läätse ümber kergelt logisema ja aeg tundus sobiv olevat, et masin aatomiteks laiali lammutada.

Natukene kõikvõimsas internetis sobramist ja lammutamise juhtnöörid on ka olemas - http://www.thermojetstove.com/Trip35/

Vaja läheb imepeenikest kruvikeerajat, pealampi, pudelit veini ja pealehakkamist. Paha ei teeks ka juhtnööride detailne läbitöötamine, mitte ainult pilgu peale heitmine.

Pärast entusiasmi aktiveerimist vala kõigepealt klaas veini, säti tööriistad lauanurgale ja pane lamp põlema. Keera läätse ümbritseva katte kolm pisikest kruvi lahti ja kisu katterõngas maha. Tehtud jah? Nüüd tuleb koht, mille ma ilmselgelt maha magasin:

Be careful not to rotate the ring as you remove it. Note the position of the front lens element.  Use a red marker to mark the 12:00 position.  Then just to make double sure, screw the lens in the whole way and note how far it turned.

Kruvid pingutatud, selgus tõsiasi, et enam ei tea-oska korralikult läätse paika panna. Film sisse, testklõpsud erinevatel kaugustel ja ilmutusse. Tunni aja pärast selgus tõsiasi, et fookuse kauge ots fokusseeris umbes meetri peale.

Paar tundi hommikul ringi ümbermõõtude ja suhtarvude arvutamist, uus film sisse ja jälle tund küünte närimist.

Ühesõnaga - nüüd võite kõik oma fotokad minu osavate näppude vahele katse-eksitus meetodil remonti tuua :)

Huvitaval kombel ei ole piltide hulka sattunud mitte midagi pealinnast Tashkendist. Reisikiri on toppama jäänud kusagile Samarkandi ja Shakhrisabzi vahel, aga küll ta varsti ka valmis saab.

Olge muhedad!

Kui ma enne pidasin köögis müttamisest väga lugu, aga ei jaganud sellest suurt essugi (välja arvatud korduv köögitoimkonna pealiku amet kroonus), siis peale paari raamatu kaanest kaaneni läbi töötamist olin müüdud.

Väiksena ma väga kokaks saada ei tahtnud. Ralliautojuhiks tahtsin hoopis saada, aga vanaema ei lubanud. Kokaks õppimise isu tuli peale kusagil keskkoolis, aga kogu rõõmu rikkus ajaloo õpetaja legendaarne lause: “Mine õpi enne midagi asjalikku ja siis hakka selle kokaasjandusega jändama.” Ja nii ma läksingi psühholoogiat õppima ja minust sai sukeldumisinstruktor.

Nüüd on vist see asjalik pool õpitud, kui välja arvata oma järge ootav magistritöö ja oleks aeg “kokaasjandusega jändama” hakata.
Lähema nelja kuu eesmärk Aasias tuuritades lisaks ohjeldamatule sukeldumisele on Kagu-Aasia kokakunsti saladused. Kuidas see kõik välja kukub on juba eraldi lugu, aga eesmärgid peavad ju ikkagi olema.

Muide, kes novembri lõpust jaanuari alguseni Taisse satub ja hing ihkab sukeldumise järele, sukeldumiskursuseid läbida või meeleolukat päeva merel veeta, siis kontakt endine - markko.junolainen@gmail.com. Pesitsen enamjaolt Phuketil, aga vajadusel põikan täitsa vabalt ka mujale.