Umbes kolmveerand kogu matkast sadas lakkamatult. Õnneks oli meil pudel rummi, kuhu sisse uppus ka pakk rosinaid ja käntsakas halvaad. Et tuju üleval hoida või nii.

Paari tunni pärast stardime esmalt Riia, sealt edasi juba Tashkendi poole. Pakaa!

Väga paljud riigid pakuvad sellist mõnusat lahendust, et viisa saad riiki sisenemisel piirilt. Mõned võimsamad pärlid lasevad sul seda ilma eriliste sekeldusteta mõnest kodule lähedal asuvast saatkonnast taotleda. Ja siis on kõige uhkemad, kes on kogu protseduuri üle keskmise aeganõudvaks ajanud. Meil aega oli, tahtmist ka, isegi raha natukene varutud, et kogu kadalipp ühe hooga läbida.

Et üldse viisataotlusteni jõuda on vaja kusagilt eelnevalt organiseerida küllakutse. Väga hästi sobiks mõni prestiižne kohalik reisifirma või pururikas usbekist sugulane. Seda viimast meil segaverelistel loomulikult ette ei olenud näidata ja nii pidime valima esimese variandi. Erinevad teadmafoorumid soovitasid STANtoursi, mida veab saksa mees David Berghof, kes juttude järgi baseerub Almatys, Kasahstanis. Etteruttavalt olgu kohe ära öeldud, et 25 euro eest sujust kõik ladusalt ja pealik David koos hoolsa abilise Alenaga organiseerisid küllakutsed umbes nädalaga läbi mingi kohaliku reisifirma.

Vaja läheb tõendit töökohast koos pitsati ja ülemuse signatuuriga. Tungivalt soovitatav oleks mitte töötada raadios, teles või mõnel muul ilmaelu kajastaval ametikohal, kuna võib juhtuda, et siis läheb viisa saamiseks vaja enamat, kui ankeetide täitmine ja raha ühelt arvelt teisele kandmine. Meil nii juhtus, aga õnneks oli “meie mees Havannas” tasemel ja ka sinna ühte kahtlasesse passi ilmus viisa.

Küllakutse inboxis olemas, tuleb täita kahes eksemplaris ankeedid, mida saab lahkelt siit - http://www.uzembassy.ru/viza.htm, lisada kaks pilti ja kogu krempel saata Usbekistani saatkonda. Koht, kust viisat taotlema hakatakse tuleb juba eos ära otsustada ja küllakutsetaotluse peale ära märkida. Kaks meile kõige lähemat saatkonda asuvad Riias ja Moskvas. Kuna “meie mees Havannas” resideerub Moskvas, siis valisime viimase variandi.

Mis toimus ajavahemikus passide Moskvasse saatmisest kuni nende Tallinnasse tagasi jõudmiseni ei oska kahjuks öelda, aga korrespondent teatas, et tema ja ta käsilased on silmini sellest ooperist kurnatud. Toogu me neile väljamaalt kommi ja tübeteikasid nüüd. Loomulikult toome, tänu teile me ülepeakaela pääseme sinna.

Viisa ise maksis 75 dollarit ja lennupiletid Riia-Tashkent-Riia ~6500 krooni.

Mis edasi saab, kuidas läinud on ja kuidas läheb, sellest juba varsti. Teele asume mõne päeva pärast ja tagasi katsume olla augusti keskpaigaks.

Just hetk tagasi potsatas mu mailboxi üks kiri, mille manuses oli Usbekistani viisa jaoks vajaminev küllakutse. Töö kiire ja korralik läbi Stantoursi. Nüüd pole muud midagi jäänud, kui passid Moskvasse, natukene raha ka ja juuli lõppu ootama.

Üldiselt tundub, et aasta teine pool tuleb igati reisine. Viimased kaks kuud sellest kalendriaastast mööduvad Indoneesia parimatel riffidel, Birma džunglites, Laoses Mekongi jõel ja kusagil veel. Peame Tultsiga mingi hetk võimalike liikumisvariante läbi mäluma hakkama. Aga seda peale Usbekistani :)

Reisida, reisida, reisida. Umbes sarnaselt ütles üks mees kunagi.

Nüüd on vanker jälle veerema lükatud - pühapäeval oli see päev, kus Air Baltic tegi meid taas kord õnnlikuks. Ostsime ära Riia-Tashkent-Riia lennupiletid. Generaalplaani kohaselt lendame juuli lõpus sinna ja augusti keskpaigas tagasi. Pisidetailidesse veel ei lasku, sest nende paika panemiseks on vaja ju korraldada tosinate viisi erineva taseme miitinguid asjaosalistega.

Usbeki küllakutsete ja viisadega peaks varsti ka selgus majja jõudma. Kõrgetes ametkondades töö käib, et meie vägagi esinduslik delegatsioon ikka kui mitte riikliku, siis vähemalt viloyati tasandi vastuvõtust ja nooblitest pidustustest osa saaks.

Muult rindelt -ebayst saabus fotonänni 200 krooni väärtuses, millele Eesti Posti nimeline pasamajand 150% kauba väärtusest tollimaksu otsa keevitas. Päringu vastus saabus 8(!) päeva pärast ja oli copy-paste otse kodulehelt. Kurat, kodulehelt suudan ma ise ka lugeda, aga küsimustele võiks ju ometigi vastata. Edasisest torkimisest hingerahu huvides siiski loobusin.

Kui slaidifilmi siin kusagil ilmutada suudan, siis varsti paar pilti kohalikust pisikesest pühakojast ja hambutust imaamist.