Pisikene update siis asjade käigust Taimaal. Elan toredas kohas, Maido ja Dianaga, sõidan pisikese rohelise rolleriga, mille standardvarustuses on sigaülbe Inglise lipuvärvides kiiver. Selle viimase üle olen ma eriti uhke.

Siit edasi närganärvilised (loe: emme) ei loe.

Küsimus ei ole mitte selles, kas sa kukud rolleriga vaid millal. Maidol on just paranevad sõjaarmid, teistel kodumaapoegadel ka mõni siin ja seal, Tanel vist oli isegi paar päeva kohalikus välilaatsaretis. Mulle sokutas keegi halb ühel öösel vahetul enne kurvi maha lamava politseiniku. Pisikene 125ne käru võtab parimatel päevadel mäest alla sõites natukene pealt sada välja, aga sellisest kiirusest ma loobusin kohe, kui teiste haavadest ja kohalike apteekide vesinikudefitsiidist teada sain. Tagasi selle õnnetu lamava politseiniku juurde. No sellise koha peal ei osanud ma seda küll oodata. Mürts ja kärts, õhulend, filigraansed rullid, roller põõsas ja ainukene märk temast minu küljes oli pihku surutud vasaku roolimiskangi kumm. Tea, kas on tegemist puhta õnne, viimase Sang Somi rummikokteiliga, aga ma olen terve nagu purikas, küünarnukk ainult kipitab veits. Enam ei kihuta, ausalt. Ainult maja ees kukkusin eile seisva rolleri seljast maha. Vist istusin sadulast mööda.

Käisime eile Phi Phil sukeldumas. Soojenduseks tegime esimese treti 20 meetri sügavusele ja 120 meetrit mäe sisse minevasse koopasse. 10 minutit pilkast pimedust ja viimased paar minutit termokliini, mis pani vee virvendama nagu bensuaurud tanklas. Alguses mõtlesin, et olen peast täiesti soojaks läinud, aga siis närisin läbi, loodus mängib vingerpussi. Jõudsime keset mäge asuvasse koopasse, tulime vee peale, asjatasime koopas ringi. Ja uued 10 minutit tagasi. Järgmised kaks sukeldumist Bida Nok ja Bida Nai. Huvitavad sukeldumised, aga nähtavus kehva.

Lähen otsin täna mingi muheda elamise, et homme Tultsi kenasti peale saaks võtta :)

Vaadake kuttide nägusid. Nagu midagi muud ei eksisteeriks üldse, ainult see hetk ja muss :)

Sõitsin paadiga hommikul vara Bunakenilt ära. Kindlasti mitte lõplikult ega jäädavalt.

Ma olen päris palju maailmas ringi käinud ja mõni üksik koht, kui sedagi on tekitanud “see ongi see” tunde. Bunaken ja Põhja-Sulawesi on seda teinud. Väga tugevalt.

Inimeste piiritu rõõm väikestest asjadest, džunglist pidevalt kostuvad põhjamaapojale eksootilisena tunduvad hääled, kristallselge vesi koos oma lugematute elanikega, pisikesed džunglisaared, troopilised vihmavalingud, mis on justkui ettekäändeks mitte midagi tegemisele…

Järsku tuleb see ekvaatori lähedusest, aga üleeile sain paadist horisonti vaadates esmakordselt aru, et maakera on ümmargune. Silmapiir oli kohe täitsa kaardus. Või mine sa tea, võib juhtuda, et olen maailma äärele päris lähedale jõudnud. Aga seda ma ju otsingi - seda kõige ääremat äärt, kust saaks alla sülitada ja tõdeda, et see ongi see, nüüd olen kohal.

Lennuk tõusis just õhku ja võttis suuna Kuala Lumpuri poole. Sukeldumisvarustus ei jõudnudpäris ära kuivada ja kogu pagasil oli lademetes ülekaalu. Naeratavad neiud olid kohe kärmed lisa-ruupiaid küsima. Laiutasin käsi ja proovisin neile selgeks teha, et poiss vaene, raha peaaegu otsas, aga õnnelik ja väga palju ruupiaid pole. Lisaks peab veel sada tuhat maksma tollivanadele. Neiud mõtlesid, kihistasid, uurisid mu juukseid, kihistasid veel natukene, toksisid midagi arvutisse ja lükkasid poole letile laotud ruupiakuhjast mulle tagasi. Suurte üllatunud silmade peale, mis mu tumepruunis näos aina suuremaks läksid teatas kohalik kaunitar täiesti endastmõistetava näoga, et pole mul midagi nii palju ülekilosid ja pealegi on pika lennu jooksul vaja midagi süüa ka. Rumal, kuidas ma siis ise selle peale ei tulnud.

Ma ei oska midagi Indoneesia kohta öelda, sest olen ainult nii kaduvväikest osa selest näinud. Isegi kui ütleksin, siis oleks mu sõnadel sama palju kaalu, kui nende teadjate omadel, kes on kaks korda mõnes Egiptuse kuurortis puhkamas käinud ja on kõik puha egüptoloogid valmis. Aga seda ma võin kindlasti öelda, et see ei olnud mu viimane ega isegi eelviimane visiit siia.

Mis edasi? Tahaks kunagi sinna maailma äärele ikkagi jõuda, sealt kirsikive alla sülitada ja rahus ühe külma õlle juua. Loodetavasti aga ei jõua ma sinna nii pea, sest siis ei oleks enam ükssarve, keda püüda.

Kas võib järsku olla nii, et ühe ükssarve asemel kappab neid ringi mitu ja kui üks on kodustatud, siis ilmub silmapiirile juba teine ja on eelmisest hoopis teistsugune?

Inglise keeles on väga võimas väljend “final frontier”. Kas eesti keeles võiks see olla midagi maailma ääre sarnast?

Igal juhul järgmine suurem projekt on Paapua saare lääneosa ja võimalusel ka Paapua Uus-Guinea.

Sukeldumishuvilistele siis väikesed teaserid - Indoneesia, Bunaken 2009 oktoober ja kaks reisi Paapua lievaboard + Indoneesia, Bunaken 2010. Viimased ilmselt kevad ja sügis.

Selleks tuleb veel kõvasti tööd teha ja ka varustus kriitilise pilguga üle vaadata. Minimaalne kaal, ülim lolli- ja niiskuskindlus. Kaks asja, mis praegu kaasasolevates nendele kriteeriumitele vastavad on sukeldumismask ja red foxi 20 liitrine veekindel kott. Tehnika ja muu kolaga siinses kliimas kahjuks luurele ei läheks.

Minust on saanud üdini ökomees. Eile peldikuskäiku lõpetades avastasin potist ühe ämbliku toimetamast. Selle asemel, et ta loputusveega ujuma õpetada ootasin kannatlikult viis minutit kuni härra oma ämblikutoimetamised lõpetab ja jalga laseb. Ja siis vesi peale. Ja peale nädalat paljajalu käimist ostsin putkast omale uued plätad, 11 000 ruupiat. Vanad läksid katki ja lennujaamas ei ole vist sünnis paljajalu käia.

Maailma äärel näeme,
Markko

Kust lapsed tulevad? See on ju lihtne ja seda teavad kõik. Vauvan teko homma on simppeli. Aga kust tulevad sukeldumiskohtadele nimed? Enamike kohtade nimede taga on mingi lugu.

Näiteks 45 bananas. Kuidas on oma vahet seotud sukeldumine ja suur kobar banaane? Kahe sukeldumise vahel on ja vaja keha kinnitada. Kui lõunasöök, milleks on kobar banaane miskil kummalisel põhjusel üle paadi ääre pudeneb, siis pole palju vaja, et sellel kohal oleks nüüdsest ja alatiseks nimi olemas.

Veel parem - happy vomit. Õnnelik okse. Olla siis kunagi üks punt üsna tormise ilmaga sukelduma läinud. Surf oli nii tugev, et isegi 10 meetri peal kõigutas üsna meeldivalt, mille peale ühel neiul ei pidanud kõrvatigu vastu ja allveefontään hakkas pahisema. Teadagi, kui toitu antakse, siis tuleb võtta ja kõik kalad olid kohal. Lisaks kaladele olid õnnelikud ka sukeldujad, et nii palju kalu korraga vaateväljas sahmis ja siit ka nimi happy vomit.

Päris mitut kohta tähistatakse nimega engine. No tead küll see koht, kus paadil mootor tagant ära kukkus. Ah, millist nendest kordadest sa mõtled? Seda kuuendat, kui selle teise ja viienda koha vahel Kelol mootor vette pudenes. Selged pildid, kui engine, siis engine.

Tegin eile kursust Josele, meerikamaalt pärit, Uus-Meremaal elavale filipiinole, kes oma sõbra Victoriga on tavaelus filmianimaatorid. Nüüd on siis allveevideondus ka nii kaugele arenenud, et meisterdatakse juba 3D kalafilme. Victoril oli kodus kokku putitatud raam, mille peale oli sätidud kaks kaamerat. Eks saab näha, kui uhke siis otsaette ujuvate kaladega film saab olema. http://www.tincast.com/index.htm

Täna hommikul kappasid sisse kolm hispaanlast, tahtsid kangesti scuba diverist open water diveriks saada. Seda nad loomulikult said. Jutu käigus selgus, et tegemist on pilootidega, kes lendavad chartereid kohalike moslemitega Jeddahhisse, et nood saaksid pühale palverännakule võimalikult otsemat teed pidi minna.

Sellised toredad näod siis siin. Nüüd hakkab vaikselt ikkagi tagumine aega kätte jõudma, et siit Tai poole jalga lasta. Jäin mõtlema ühe eilse jutu peale, mis kõlas umbes nii - meile oli kaks kuud aega,  et Indoneesias ringi reisida. Mõtlesime, et oleme kolm nädalat Põhja-Sulawesil. Jõudsime Bunakenile ja pole siiani siit ära saanud. Sellest on nüüd seitse aastat möödas.

Siin paradiisis on see vägagi võimalik. Eriti just Bunakenil. Kui mitte kohe, siis üsna varsti tulen ma siia tagasi ja siis juba pikemalt kui kuu. Olge muhedad!

Hoovused on siin kõvad. Sõna otseses mõttes. Vahel isegi nii kõvad, et veest välja tulles pead kontrollima, kas ujukad on ülikonna all ikka alles.

Näiteks eile Lekuan 1 peal - naersime Inyo ja Neluaniga, et näe, tõusulained, vist tuleb “voimakas virta”. Hüppame vette, vestid tühjaks ja nätaki, nagu oleks koos kivipesuteksadega pesumasinasse sattunud. Kümne meetri pealt rebis raevukas vool hetkega umbes kolmekümne peale, koralliliiva lendas seina pealt, väljahingatavad mullid ei läinud mitte üles vaid kadusid kusagile kaugel sügavikku. Kõige massiivsem pilt avanes kohe tõusulainest tekkinud allahoovuse alguses, kui muidu marurahulik kilpkonnamürakas endalegi teadmata koos meiega alla poole põrutas ja siis sügavuse hoidmiseks rabelema kukkus.

Või siis mõned päevad tagasi Pangulinganil. Kui kolm instruktorit sukelduma lähevad, siis on rõõm garanteeritud. Haid patrullisid platoo äärel nagu kuninga kaardiväelased, värvilised kalad lippudega lehvitamas. Järsku tuiskab mööda seina üles selline hoovus, et kui tegemist oleks tuulega, oleksid kõik surfarid kadedusest sinised.

Haidest rääkides. Tegin täna hommikul väga sügava sukeldumise, et ühe platoo äärele jälle haisid piiluma minna. Nagu vanavanemate kogunemine gümnaasiumi lõpuaktusel - neid on igal pool, vasakul, paremal, üleva, ees, sekka mõni barrakuuda. Teine sukeldumise seevastu oli maratonimõõtu - 102 minutit puhast rõõmu. Õhku jäi veel umbes 70 bari jagu, oleks võinud vast 40 minutit veel mõruleda, aga tühi kõht hakkas raevukalt helisignaale saatma.

Laenasin peremehelt gps-seadet, et paar vingemat ja potentsiaalsemat kohta ära koordinaadistada. Selleni pole veel hetkel jõudnud, aga keda huvitab, siis minu hetke asukoht on N 01°36.995′ E 124°46.772.