Ahmed.

Big Brother island. Red Sea.

Vana ja väga väsinud fed3 koostöös fuji sensiaga.

Ring on täis saanud. Pühapäeval alustas Karel, kellele ma kunagi sukeldumise esmataseme kursust tegin juba ise instruktori kursust. Tegelikult on väga uhke tunne. Kas see võiks näidata, et mul on mida inimestele anda ja see tuleb päris hästi välja?

Selle aja jooksul, mis ma sukeldumisvallas töötanud olen on olnud paar hetke umbes juuksekarva kaugusel, et kõik karu persse mustikale saata ja ametivahetust planeerima hakata. Kahjuks või õnneks on õigel hetkel mõistus ikkagi koju tulnud. Kuhu ma ikka oma psühholoogia kõrgharidusega pressin ja tegelikult on sukeldumine ikkagi täielik ulme. Umbes sama ulme nagu kunagi lilled algernonile. Ujuda ringi kaaluta olekus ja seda keskkonnas, mis kohe üldse mitte inimese jaoks loodud ei ole. Ja mis seal kõike leidub. Rikkaks selle tööga ei saa, aga vähemalt on hakuna matata kogu aeg :)

Suveperioodil Eestis võiks ju midagi muud nokitseda, sukeldumisest korraks puhata ja siis sügisel uue hooga lõunasse põrutada, aga see on praegu ainult unistus. punkt.

Pärast suvist Gruusia-Armeenia ringreisi võtsime Tultsiga esimese asjana suuna Kadrioru šašlõmmirestosse ja tellisime kuhja liha. Suure kuhja. Liha ju peab sööma, eriti veel, kui oled vennasrahva juures sellega ära hellitatud.

Leidsin isa vana fed3 üles ja üritasin paari peene kruvikeerajaga sellest elulooma välja võluda. Minust asja ei olnud, aga üks vuntsidega härrasmees kaubamaja kõrvalt tegi fotoka jälle nägijaks. See vist on üks ainukesi pilte, mis selle filmi pealt valgust ei karda. Arvestades, et filmile pildistamise kogemus on praktiliselt null, siis üks kahekümneneljandik on väga priima näitaja.

Paar päeva tagasi sai uus kalafilm ka purki, aga kuidagi ei suuda 10 gigast filmi ilma märgatavate kadudeta nii kokku pressida, et youtubes ka midagi näha oleks. Compressor ilmselt arvab, et ma olen lolliks läinud :) keegi?