Ebaõnne peab ka natukene olema vahest. Või võibolla on see mingi needus ikkagi.
Läksin üleeile sukelduma. Videokaamera näpus nagu tavaliselt. Filmisin hooga, kui äkki hakkab niiskuseandur röökima. Kontrollisin siis kiirelt kõik ära, midagi viga ei ole, kaamera töötab, ekraan töötab, leket netu. Ainult ebameeldiv heli. Kuivatasin ventika ees kogu kremplit poolteist päeva, aga endiselt andur karjub. (Praegune update - just jäi hääl toas vait. Ilmselt on kaks võimalust, kas needus kadus või said patareid tühjaks. Loodame siiski esimest Raisk, kõrvad on ilmselt suurst sukeldumiset tümaks jäänud. Pinin olemas endiselt nagu viis kopikat. Ma hakkan viakselt juba murelikuks muutuma).
Okei, videoga on õnn jälle majja saabunud, kõik korras.

Palju kehvem lugu on nüüd pisikese ustava olmpuse seebikaga, kes läks jäädavalt sinna, kuhu kord kõik vanad ja head fotokad lähevad. Hommikul viie ajal hakkas nii kõvasti sadama, ma mõtlesin, et varsti ulatub tõusuvesi juba minu onni ukseni, mis on umbes viisteist meetrit merepinnast. Ei ulatunud, hoopis sadas hoogast edasi. Ega see siis kedagi ei morjenda, soomlased, sakslased, kanadalased ja eesti könn paati pakitud, kimasime suures vihmavalingus Montehage saare poole, et seal sukelduda. Väga rajud sukeldumised olid, eagle ray, nudikad ja kõik muud jutud. Tegin nudikatest pilte, taidlesin nagu ogar, siia sinna, edasi tagasi, üles alla.

Jõuan oma onni, kuivatan kaamera housingu ära, võitan fotoka välja, panen juhtme taha ja kõõga. Ei midagi. Proovin teist korda, ikka ei midagi. Nuuh, ilmselt jälle needus. Tõusen tooli pealt püsti, footokas näpus ja siis ühtäkki otsustab pisikene olympusenässakas mu käest jooksu pista. Aga seda nii õnnetult, et maandub ekraanipidi vastu tooli käetoe nurka. Ekraan murdunud, fotoka elu läbi. Vot sellised lood siit poolt sood.

Aga ega ma ei kurda, kõik asjad juhtuvlad ju tavaliselt mingi põhjusel. Praegu küll ei suuda seda põhjust tuvastada, aga kindlasti peab seal midagi olema. Üritan tasakesi endale sisendada, et massin oligi vana ja aeg oli ammu küps, et uus osta. Rahakübe on ainult hetkel mujale planeeritud.

Eile baarleti ääres jalga kõlgutades tuli välja, et üks puhkusel olev soomlane on Pekingi olümpial käinud purjetaja. Hea, et ei hakanud tähtsat nägu tegema ja millestki targutama, millest ma tegelikult mitte essugi ei tea. Grootpurje tean tegelikult. Surfamisest tean ka ilmselt hulka rohkem, kui purjetamisest.

Hoidke oma fotokaid :)

Ei teagi nyyd, kust pihta hakata. Kolm lugu.

1. Moned paevad tagsi hulkusime mooda saart ringi. Janu ei andnud habeneda ja v6tsime kyla poest paar 6ltsi. Tollel hetkel tundus paris hea m6te korjata puu otsast paar varsket sidrunit, need 6ltsi sisse pressida ja siis kogu krempel sisse libistada. K6ik oleks olnud imehea, kui tegemist oleks olnud sidrunitega. Viljad nagid kenad valja, puu meenutas ka sidrunipuud ja maitses 6lle sees ka nagu sidrun 6lle sees. Umbes poole paeva parast olid k6ik kohad, mis kesvamarjukesega kokku puutusid omandanud punaka paistes jume ja meeldiva kipitustunde. Hetkel meenutan m6ne nurga alt natukene paaviani, ainult punane perse on veel puudu. Villidele hakkab tanaseks vaikselt korp peale juba tulema ja sukeldumist ka ei sega. Siit moraal / kui ema 6petab, et k6ike ie ole vaja suhu toppida, siis ara topi kurat.

2. Siin saarel on yks myrgine sitikas. Tuhatjalgne. Umbes 10 cm pikkune ja ysna koleda valimusega tegelane, kes kindluse m6ttes esmalt hammustab ja siis korra n6elab ka. Olin paar 6htut tagast teel baaris oma onni, kui kohtasin toda halba kimalast. V6ib juhtuda, et reaktsiooni m6jutasid k6hu aareni taitnud gin tonicud, aga k6ik kais vaga akki. Viuhh p66sast valja, hambad minu jalga ja viuhh p66sasse tagasi. Ja oi, kus oli valus. Mone minutiga laks jalg paiste ja tulitas nagu hullu. Tolle hetke geniaalne plaan minu peas nagi ette, et monitoorin oma seisukorda umbes 10 minutit ja siis otsin mingit abi. 6nneks oli piisav kogus gin tonicut igati abiks, sest 10 minuti parast magasin juba rahulikku imiku und ja arkasin alles hommikuks. Paistetus lainud, k6ik kombes, ainul kaks pisikest tappi kurja kihulase hammastest on jala peal.

3. Tana oosel varises siin maa. Ysna huvitav kogemus. Umbes kella 1 ajal hakkas onnis pihta k6va mydistamine ja tundus nagu keegi roniks kolinaga mooda treppi yles. Lendasin taskulambiga 6ue pahasid peatama, aga kedagi ei olnud. Ajasin siis tuppa kogunenud amblikud ja poleva persega kihulased kus kurat, sulgesin ukse ja magasin hommikuni. Sukeldumise ajaks leppisime kell 5, et naha paikesetousu ja minna kohe ka vette. Vihma kallas nagu oavarrest, paikesetousust ei olnud haisugi ja vesi oli tavalisest madalam. Selle eest pisikesed haid ja suuerd barrakuudad ajasid hommikusoogi asju. Tuligi siis valja, et 300 km eemal Gorontalos oli olnud 7 palline maavarin. Meid see vaga ei m6juta, valja arvatud see, et vihma on viimased 4 tundi kallanud. Kukitame baaris, kell on hetkel umbes 10 hommikul ja imeme gin tonicu nimelist malaariarohtu omale naha vahele. Sellise vihmaga ei ole kusagile p6geneda.

Muidu on tana esimene paev, kus sajab k6vasti. Yldiselt, kui yldse, tuleb pisikene paarikymne minutiline torts korra l6una ajal ja siis jalle paike sirab.

Vot sellised juhtumised siit Sulawesi p6hjatipust.

Pikka aega pole olnud aega kirjutada, aga võtsin nüüd hommikul jõu kokku.

Startisime Tallinnast ja jõudsime õhtuks läbi Frankfurdi ja Singapore Jakartasse. Suures linnas peab ikka ööeluga tutvuma ja seda meiegi. Suuna võtsime Jakarta mingisse klubisse, kus tants ja trall käis laudadel, toolidel, lettidel ja igas mõeldavas kohas. Ainukene miinuspool kogu asja juures oli see, et peaaegu magasime Jakarta-Manado lennu hommikul maha.

Manadosse maandusime “hirveän krabulan kanssa” ja sealt edasi õõtsusime pisikese puust paadiga Bunakeni saarele. Kätt südamele pannes võin öelda, et see on erinevate kõrbete ja muude jumalast hüljatud paikade kõrval kõige rohkem paradiisi meenutav koht, kus ma käinud olen.

Sukeldumised on võimsad - suured seinad, kõvad hoovused ja … palju poole sõrmeküüne suuruseid pisikesi mutukaid. Kõige suuremad veealused kilked teenisid ära pygmy merihobud ja pisikesed nudibranchid.Mitmel korral on ette tulnud meeldivaid randevuusid kilpkonnad ja haidega. Ka delfiinid hüppasid lustakalt saltodega paadi ümber.

Külaelanikel on nalja nabani alati, kui valge poiss külla satub. Eile tekitasin elevust üldkasuliku tööga. Sattusime džunglis ekseldes ühe külamehe hoovi, kes parajasti kookospalmi otsas mürgeldas. Las ta siis meile ka ühe oksakese alla nii umbes 10 kookosega. Suurest toorest kookosest on alati tore kokteili juua. Ainuke seik, millega ei arvestanud oli see, et need raiped kaalusid kokku oma 40 kilo ja meie onnini oli jupp maad. Ägisesin ja higistasin külaelanike kilgete saatelmööda rajakest, aga ära tõin. Gin tonic maitseb sealt seest eriti hästi.

Pean nüüd lippama, tundub, et päike paistab ja vesi ootab :)

Mõne tunni pärast stardib raudlinnu Tallinnast ja toimetab mind homme lõunaks Jakartasse, Indoneesias. Sealt edasi põrutame teise raudlinnu kõhus Sulawesi saare põhjatipus asuvasse Manado nimelisse linna. Ja sealt - pisikese paadiga lähedal asuvale Bunakeni saarele. Pea kolmenädalane sukeldumisorgia on ootamas.

Novembri lõpuks peaksin kõikide eelduste kohaselt jõdma Phuketile, kus peab natukene töötama, et rahakoti turgutada. Siis on kohal juba Tults ja Hansuke. Sealt edasi peaks tee meid Laosesse viima. Lõpuosa on veel päris ebaselge, aga eks aega ka on :)

Kirjutame-joonistame ja püsige lainel!