Pikka aega pole olnud aega kirjutada, aga võtsin nüüd hommikul jõu kokku.

Startisime Tallinnast ja jõudsime õhtuks läbi Frankfurdi ja Singapore Jakartasse. Suures linnas peab ikka ööeluga tutvuma ja seda meiegi. Suuna võtsime Jakarta mingisse klubisse, kus tants ja trall käis laudadel, toolidel, lettidel ja igas mõeldavas kohas. Ainukene miinuspool kogu asja juures oli see, et peaaegu magasime Jakarta-Manado lennu hommikul maha.

Manadosse maandusime “hirveän krabulan kanssa” ja sealt edasi õõtsusime pisikese puust paadiga Bunakeni saarele. Kätt südamele pannes võin öelda, et see on erinevate kõrbete ja muude jumalast hüljatud paikade kõrval kõige rohkem paradiisi meenutav koht, kus ma käinud olen.

Sukeldumised on võimsad - suured seinad, kõvad hoovused ja … palju poole sõrmeküüne suuruseid pisikesi mutukaid. Kõige suuremad veealused kilked teenisid ära pygmy merihobud ja pisikesed nudibranchid.Mitmel korral on ette tulnud meeldivaid randevuusid kilpkonnad ja haidega. Ka delfiinid hüppasid lustakalt saltodega paadi ümber.

Külaelanikel on nalja nabani alati, kui valge poiss külla satub. Eile tekitasin elevust üldkasuliku tööga. Sattusime džunglis ekseldes ühe külamehe hoovi, kes parajasti kookospalmi otsas mürgeldas. Las ta siis meile ka ühe oksakese alla nii umbes 10 kookosega. Suurest toorest kookosest on alati tore kokteili juua. Ainuke seik, millega ei arvestanud oli see, et need raiped kaalusid kokku oma 40 kilo ja meie onnini oli jupp maad. Ägisesin ja higistasin külaelanike kilgete saatelmööda rajakest, aga ära tõin. Gin tonic maitseb sealt seest eriti hästi.

Pean nüüd lippama, tundub, et päike paistab ja vesi ootab :)