Käisime ühe kohaliku tüdruku, Nova sünnipäeval. Viimasepeal tore. Kala, riisi, salaatikut, ansambilt ja kõike muud juttu. Sekka ka lademete viisi palmiviina. Kuna põhjamaalased raisad on nagu nad on, siis ühel hetkel küpses otsus koju minna. Aitäh Novale, kallistused, me nüüd läheme…

Järsku tuiskab kusagilt välja paljasjalgne mees, tige nagu herilane, puss vöö vahel. Sihtmärgiks õnneks mitte mina ega belglane-soomlased, aga miskipärast üks kohalik, kes meile vaimseks teejuhiks oli. Hunnik ben johnsoneid lasi palmiviinast inspireerituna arutult mööda külatänavaid ringi, aga nagu hiljem selgus, siis seda nuga ikka vöö vahel ei olnudki.

Mingil endalegi teadmata põhjusel olime suutnud ärritada ühte asjasse täiesti mittepuutuvat härrasmeest, kes otsustas meile miskisuguseid käitumiskombeid õpetada. Kohalike seletus oli loomulikut ainutl üks - ära muretse, liiga palju palmiviina, küll ta homseks kaineks saavad.

Eks homme küla pealt saa kuulda siis, mis edasi toimus. Meie onni kohalikud olid igal juhul marurahulikud ja ainukene fraas enne pohmaund oli “aaaah, fuck them”.

See on siis ametlikult viimane pilt, mis mu mõnusast olympuse SP350’st enne hingusele minekut välja ilmus

Ebaõnne peab ka natukene olema vahest. Või võibolla on see mingi needus ikkagi.
Läksin üleeile sukelduma. Videokaamera näpus nagu tavaliselt. Filmisin hooga, kui äkki hakkab niiskuseandur röökima. Kontrollisin siis kiirelt kõik ära, midagi viga ei ole, kaamera töötab, ekraan töötab, leket netu. Ainult ebameeldiv heli. Kuivatasin ventika ees kogu kremplit poolteist päeva, aga endiselt andur karjub. (Praegune update - just jäi hääl toas vait. Ilmselt on kaks võimalust, kas needus kadus või said patareid tühjaks. Loodame siiski esimest Raisk, kõrvad on ilmselt suurst sukeldumiset tümaks jäänud. Pinin olemas endiselt nagu viis kopikat. Ma hakkan viakselt juba murelikuks muutuma).
Okei, videoga on õnn jälle majja saabunud, kõik korras.

Palju kehvem lugu on nüüd pisikese ustava olmpuse seebikaga, kes läks jäädavalt sinna, kuhu kord kõik vanad ja head fotokad lähevad. Hommikul viie ajal hakkas nii kõvasti sadama, ma mõtlesin, et varsti ulatub tõusuvesi juba minu onni ukseni, mis on umbes viisteist meetrit merepinnast. Ei ulatunud, hoopis sadas hoogast edasi. Ega see siis kedagi ei morjenda, soomlased, sakslased, kanadalased ja eesti könn paati pakitud, kimasime suures vihmavalingus Montehage saare poole, et seal sukelduda. Väga rajud sukeldumised olid, eagle ray, nudikad ja kõik muud jutud. Tegin nudikatest pilte, taidlesin nagu ogar, siia sinna, edasi tagasi, üles alla.

Jõuan oma onni, kuivatan kaamera housingu ära, võitan fotoka välja, panen juhtme taha ja kõõga. Ei midagi. Proovin teist korda, ikka ei midagi. Nuuh, ilmselt jälle needus. Tõusen tooli pealt püsti, footokas näpus ja siis ühtäkki otsustab pisikene olympusenässakas mu käest jooksu pista. Aga seda nii õnnetult, et maandub ekraanipidi vastu tooli käetoe nurka. Ekraan murdunud, fotoka elu läbi. Vot sellised lood siit poolt sood.

Aga ega ma ei kurda, kõik asjad juhtuvlad ju tavaliselt mingi põhjusel. Praegu küll ei suuda seda põhjust tuvastada, aga kindlasti peab seal midagi olema. Üritan tasakesi endale sisendada, et massin oligi vana ja aeg oli ammu küps, et uus osta. Rahakübe on ainult hetkel mujale planeeritud.

Eile baarleti ääres jalga kõlgutades tuli välja, et üks puhkusel olev soomlane on Pekingi olümpial käinud purjetaja. Hea, et ei hakanud tähtsat nägu tegema ja millestki targutama, millest ma tegelikult mitte essugi ei tea. Grootpurje tean tegelikult. Surfamisest tean ka ilmselt hulka rohkem, kui purjetamisest.

Hoidke oma fotokaid :)