See võis olla kohe peale sõjaväge, kui raamatupoes töötades esimest korda Jamie Oliveri raamatut sirvisin. Aasta 2002.

Kui ma enne pidasin köögis müttamisest väga lugu, aga ei jaganud sellest suurt essugi (välja arvatud korduv köögitoimkonna pealiku amet kroonus), siis peale paari raamatu kaanest kaaneni läbi töötamist olin müüdud.

Väiksena ma väga kokaks saada ei tahtnud. Ralliautojuhiks tahtsin hoopis saada, aga vanaema ei lubanud. Kokaks õppimise isu tuli peale kusagil keskkoolis, aga kogu rõõmu rikkus ajaloo õpetaja legendaarne lause: “Mine õpi enne midagi asjalikku ja siis hakka selle kokaasjandusega jändama.” Ja nii ma läksingi psühholoogiat õppima ja minust sai sukeldumisinstruktor.

Nüüd on vist see asjalik pool õpitud, kui välja arvata oma järge ootav magistritöö ja oleks aeg “kokaasjandusega jändama” hakata.
Lähema nelja kuu eesmärk Aasias tuuritades lisaks ohjeldamatule sukeldumisele on Kagu-Aasia kokakunsti saladused. Kuidas see kõik välja kukub on juba eraldi lugu, aga eesmärgid peavad ju ikkagi olema.

Muide, kes novembri lõpust jaanuari alguseni Taisse satub ja hing ihkab sukeldumise järele, sukeldumiskursuseid läbida või meeleolukat päeva merel veeta, siis kontakt endine - markko.junolainen@gmail.com. Pesitsen enamjaolt Phuketil, aga vajadusel põikan täitsa vabalt ka mujale.