Veetsin just ühe väga meeldiva nädala Egitpuses. Nädala aega merel, vormiks ainult ujumispüksid, päikesepaiste ja soolane tuul. Lisaks paarkümmend sukeldumist hommikul ja õhtul, sügavale ja madalale, seina ääres ja coral gardenis. Tätsa julgelt võib öelda, et see oli üks parimaid safarisid, millel olen töötanud - hea seltskond, mõnus ilm, võimsad sukeldumised.

Väga paljud Safaga ümbruses olevatest vähekülastatavatest sukeldumiskohtadest on võrdväärsed või isegi paremad sügaval lõunas, Rocky ja Zabargadi ümbruses asuvatega. Võibolla seinad ei ole nii võimsad ja korallsambad nii suured, et nendest saaks läbi ujuda, aga oskus igat sukeldumist nautida ja pisikesi mutukaid korallide vahelt leida kaalub selle igal juhul üles.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühel lõunal tekkis laeval pikk diskussioon, miks keegi vee all käib ja mis talle seal meeldib. Kellele meeldivad siniste täppidega raid, kellele maskiga puhverkalad. Mõnele hoopistükis kaheksajalad, teisele jälle pisikesed nudibranchid. “Mina tahan sügavale minna” ütleb keegi. Teine jälle vaidleb vastu: “Ahh, mis seal sügaval ikka, madalal on palju parem. Saab pikemalt vees olla ja värve on ka rohkem.” Mida rohkem inimesi, seda rohkem erinevaid põhjuseid ja eesmärke vee alla minemisel.

“Markko, miks sina vee all käid?” küsib keegi minu käest. Kuna ma olen seda viimase kuue aasta jooksul paar tuhat korda teinud, siis viidates suurele kogemustepagasile ei saa ju vastust võlgu ka jääda. Tegelikult ei ole vajagi, sest selle olen ma enda jaoks juba ammu välja mõelnud.

Mulle lihtsalt meeldib vee alla olla. Mõni võib pidada seda naljakaks vastuseks. “Kas sa lähed siis sinna vee alla ainult hingama? Ringi ei vaata üldse ja kalu ei näe?” Loomulikult vaatan ringi, uudishimu on ju nii piiritu või veel parem - uudishimu tapab. Samas olen teinud sukeldumisi, kus olen ujunud sihitult ringi või hõljunud ühe koha peal silmad vidukil ja lihtsalt hinganud. Mitte midagi muud.

Jättes kõrvale kõiksugu tehnilised jutud, mis puudutavad sukeldumisvarustust, füsioloogiat ja füüsikat ning keskendudes ainult minu enda subjektiivsele arvamusele ja emotsionaalsetele kogemustele, siis on mul tekkinud vähemalt enda kohta üks teooriake. Võibolla olen ma selle mõtte kunagi eksikombel genereerinud ja see tundus nii huvitav, et ma tahan nüüd hiljem seda uskuda, võibolla on see tegelikult ka nii.

Mulle tundub, et vee all liigub mõte paremini.

Las ma selgitan. Paremini ei pruugi olla siinkohal kõige parem sõna. Pigem vee all on mõtted rohkem kontsentreeritumad ja liiguvad voolavalt, ilma takistusteta. Üks mõte järgneb teisele, kõik ülejäänud oma järge ootavad mõtted seisavad ilusti järjekorras, oma korda oodates. Kui eelmine on lõpetanud, saabub järgmine ja alustab ajukurdude vahel kimamist.

Maa peal on mõtted kärsitumad. Närvilisemad otsustavad pikast järjekorrast enne oma korda omavoliliselt jalga lasta, mõni uhkem muudab kuju, sisu ja suurust täpselt nagu ennast läbi imetillukese augu pressiv kaheksajalg. Nii võibki juhtuda, et järjekorda reastunud heast mõttest on tema etteaste ajaks halvemal juhul alles jäänud ainult teadmine, et “siin oli hea mõte”, paremal juhul veel mõni niidiots, millest kinni haarata ja nõrgaks jäänud mõte oma kabinetti tirida.

Kas on tegemist rõhu all sisse hingatava õhuga, mis muudab sügavuse kasvades ühe “suutäie” tihedamaks, sellest tekkinud sõltuvusega või hoopis meeletult kireva kunstiteosega, mille võib leida kohe, kui silmad pinnast alla poole suunata? Ei tea. Kui teaks, oskaks kohe vastata. Sõltuvus on see kindlasti, aga kas füsioloogilisel või psüühilisel tasandil, vot seda ei oska öelda. Kunstiteos? - sada protsenti.

Uurisin ühel öösukeldumisel lambiga pisikeste nahkkorallide jalgu, millega nad ennast teiste korallide külge kinnitavad. Fantastilised kujud, mustrid ja värvikombinatsioonid, iga korall teisest pisikeste nüansside poolest erinemas. Tõenäoliselt ei ole midagi tekkinud juhuslikult. Igal värvil, kujul, joonel ja täpil on kindlasti oma eesmärk ellujäämise seisukohalt. Mina seda nii täpselt ei tea, miks just see nahkkorall oli rohelise jalaga, mille peal jooksmas kollakad lainelised triibud, mis otstes pisikesteks mummudeks muutusid. Aga seda ma tean küll, et see oli nii kuradima ilus. Järgmisel päeva hommikul otsisin samast kohast uuesti seda sama koralli, et teda veel korra silmitseda, aga ei leidnud. Ilmselt hea ka, et ei leidnud. Võibolla oleksid siis hoopis teised mõtted ja emotsioonid selle nägemisest tekkinud. Head emotsiooni tasub hoida.

Vot sellised lood ja mõtted sukeldumisrindelt!

M.