Tegelikult oli lugu selline, et pidime oma tihedad graafikud jube eelmisel aastal nii sättima, et pisikene suusasuts soome teha. Mis teha, lund ei olnud ja tuli plaanid selle aasta peal ümber mängida.

Algatuseks kohe öeldud, et ma pole umbes kolm+ aastat enam mäele jõudnud, aga selle eest tahtmine oli oi kui suur. Väljendus see selles, et peale paari proovi olin enda arvates valmis hüppest taeva poole lendama. Mis see siis ära ei ole, kui kunagi lendasid lauaga nagu lind, siis küll lendad nüüd ka, mõtlesin endamisi.

Mõeldud-tehtud, lasin vilet ja liuglesin ilma erilise plaanita hüppe poole. Tõusin õhku. Keerasin ennast kenasti õhus sada ja kaheksakümmend kraadi. Kuna maandumine veel silmapiiril ei paistnud, siis otsustasin teist sama palju veel keerata, et maaanduda sama moodi nagu alustasin. Sain oma keerutamised kenasti tehtud, aga miskipärast kadus peale vigureid tasakaal ära ja grandé impacté maaga leidis aset sabakondi kaudu. Ilma keerutamata ütlen, et sigavalus oli. Õhtuks oli sabakont omandanud samasuguse kuju nagu lihalammaste sabad enne ohvripüha ja katsetanud värvisobivust pea kõikide erinevate spektri toonidega.

Tuuli “Mägede Hirm” Piirsalu tegi oma esimesed etteasted laua peal ning viidates haigele sabakondile veetsin järgneva päevakese puhtalt noore pedagoogi rollis. Vaatamata Tultsi põlvede ja minu sabakondi hilisemale sarnasele värvile tuli tal lõpuks väga hästi välja ja on näha, et tegemist on kui mitte tulevase olümpiavõitja, siis Palmse aleviku meistriga kindlasti. Sinna võistlustele ilmselt neid paari aastaseid soome mötte ei kutsuta, kes tulevasest meistrist siuhh ja sauhh mööda uhasid.

Olin juba ammu tahtnud proovida telemark-suuski. Paarikümne euro eest olid tükiks ajaks minu kasutada paar saapaid, kaks keppi ja kaks imeliku klambriga suuska. Peab kohe tõdema, et midagi nii ägedat pole ma juba ammu proovinud.
Liugled mäest alla suurte poognatega, kui tahad teed mõne järsema naksu, puudu on ainult tutiga kootud mütsilotu ja kampsun :) Järgmisel korral proovin kindlasti veel.

Aprillis Teravmägedel olles kasutasid väga paljud kohalikud tudengeid selliseid suuski. Mäest üles minnes keerasid libisemist takistavad naksud välja ja võtsid suuna mõnele lähedalasuvale tipule. Päev otsa rassimist ja õhtul pool tundi mõnu allatuiskamise näol.

Pildid ka varsti - järgmisel korral mäel näeme raisk!