Olen siin viimasel ajal pikalt moelndud monede asjade peale, mis meeldivad ja mis mitte. Positiivse kuljepealt, inimesi on palju, sukeldumine loob ka koige tuimematesse silmadesse sellise leegi, et tuleb poletada saamise hirmus kiirelt tee pealt eest ara hupata. Kursuseid on olnud mitte nii palju, kui alguses lootsin. Onneks olen suutnud teha peaaegu koikide tasemete kursuseid, alustades open waterist, lopetades paris korge taseme professionaalidele moeldutega.

Olles korraga kokk/kondiiter/raamatupidaja/logistik/ ja kui aega ule jaab, siis ka sukeldumisinstruktor, kannatab too kvaliteet kordades. Ma ei ole paris kindel, kas sukeldumishuvilised sellest ka aru saavad, aga endal on pidevalt krigin hammaste vahel ja pasamaitse suus. Kuna sihid on enda jaoks korged seatud ja nende poole tuleb liikuda, siis selle koha pealt on maul halten und weiter bedienen.

Tults veetis siin meeleolukad kolm nadalat. Sukeldusime nagu pisikesed pohukotid, ja tubli nagu ta on, tegi aowd ja nitroxi kursuse moodaminnes ara. Soitsime korraks ka Luxorisse ja veel luhemaks ajaks Assuani. Miks nii luhidalt? Vastus peitub eelmises kokk/kondiiter/keevitaja loigus.

Koige suurem heameel on mul pidevalt taieneva filmiarhiivi ule. Katsun siin Kaarlet kovasti utsitada, et ta jaanuari lopus mulle paar pikka paeva saasta suudaks ja siis juba pikem lugu kalade toitumisharjumustest, silmamustritest ja muudest huvitavatest kommetest.

araabia keelt kurat ikka ei raagi. sonavara taieneb pidevalt, aga igapaevaselt tuleb siiski me tarzan you jane inglise keel appi votta. selle viimasega on uldse nii, et kui kolm kuud tagasi oleksin oma inglise keele oskust hinnanud 8/10, siis nuudseks on toimunud taielik regressioon. pidevalt kohalikega puukeelt raakides ei panegi seda ise tahele, aga vahepeal mone emakeelena inglise keelt raakiva inimesega koneledes tekib kull tunne, et peaks uuesti kooli minema.

vot sellised motted siit poolt. kohtume sellesinase kuu 22 paeval. loodetavasti :)